Ühel päeval jõudis Eesti Vehklemisliitu kiri New Yorgist. Karru Martinson uuris võimalust, kuidas saaks tema 15-aastane poeg Torm edaspidi USA-s võisteldes esindada Eestit.

Selle üsna tavapärase päringu taga peitus aga lugu noorest vehklejast, kes on kogu elu elanud New Yorgis, räägib isaga eesti keeles, on käinud New Yorgi Eesti Koolis ning treeninud seitsmendast eluaastast Manhattani rahvusvahelises vehklemisklubis. Nüüd tahab ta siduda oma kaks maailma ka spordirajal.

Torm Martinson on alles oma vehklemisteekonna alguses, kuid jõudnud juba võistelda mitmetel tugevatel USA turniiridel. Ta on osalenud Cobra Challenge SYC/RCC-l, paaril korral USA Summer Nationalsil ning tema kontol on ka võit USA U17 koondise vehkleja üle. USA vehklemissüsteemis on tal D25 reiting.

Kõige suuremad eesmärgid on aga veel ees. Torm tahab neid võtta sammhaaval, jättes ruumi ka suurelt unistada. „Mu praegune eesmärk on jõuda rahvusvahelisel turniiril 16 parema hulka. Kui olen selle saavutanud, hindan olukorda uuesti ja pürgin millegi enama poole. Kes teab? Võin ju unistada sellest, et saan ühel päeval maailmameistriks, kuid selleni jõudmine nõuab veel tohutult tööd. Unistada aga võib alati.“

Esimeses trennis pikali

Vehklemise juurde jõudis Torm üsna juhuslikult. Ühe peresõbra poeg tegeles selle alaga ning jutud mõõgavõitlusest äratasid temas huvi. Esimene trenn on meeles tänaseni – seda eeskätt ühe väikese äparduse tõttu.

„Ühe pere sõbra poeg vehkles, nii et kui ta rääkis sellest spordialast, tundus mulle väga huvitav, et võiksin proovida mõõgaga võidelda. Minu esimene trenn oli kindlasti meeldejääv – ma kukkusin väljaastet tehes pikali ja treener küsis, kas saalis on tuuline. See on meie vahel tänaseni nali, kui ma tasakaalu kaotan.“

Torm oli siis seitsmeaastane. Tema ema oli erinevaid relvaliike uurinud ning kuna espadron ehk inglise keeles saber tundus neist kõige kiirem ja tempokam, soovitas ta pojal just seda proovida. Tormile hakkas espadron kohe meeldima ning sellele relvaliigile on ta jäänud truuks tänaseni.

Kõik need aastad on tema sportlikuks koduks olnud Manhattan Fencing Center ehk MFC. Seal juhendab teda Aliaksander Sourmito, kes on olnud Tormi treener alates esimestest vehklemistreeningutest.

„Ma alustasin MFC-s ja olen seal olnud sellest ajast peale. Minu treener on Aliaksander Sourmito, kes on mind juhendanud sellest päevast, kui ma esimest korda trenni astusin. MFC on tunnustatud olümpiatasemel klubi; meie vehkleja Farès Ferjani võitis Pariisi olümpiamängudel Tuneesia eest hõbemedali.“

Ühes saalis algajad ja olümpiasportlased

New York pakub noorele vehklejale keskkonda, mida pole võimalik igal pool kogeda. Manhattan Fencing Centerisse jõuab sportlasi paljudest riikidest ning saalis võib treenida väga erineva tasemega vastastega.

„Sellises rahvusvahelises klubis vehklemine on väga põnev. Treenerid on kõrgel tasemel ning saan harjutada väga erineva kogemusega vastastega. Mulle meeldib eriti see, et klubis kohtab vehklejaid paljudest riikidest – nii näen, kui erinevad võivad olla nende stiilid ja lähenemised. Aeg-ajalt treenivad meie juures ka maailma tipud ja olümpiasportlased.“

Tavaline treeningnädal tähendab Tormile kolme treeningpäeva, korraga kaks kuni kolm tundi. Vehklemise juures ei paelu teda aga ainult kiirus või mõõgavõitluse väline efekt. Kogemuste lisandudes on üha tähtsamaks muutunud vaimne pool ja vastase lugemine.

„Mulle meeldib vehklemise juures see, et see sport nõuab pühendumist ja iga matš on erinev. Vehklemine eeldab järjepidevat pingutust ning kõik toimub nii kiiresti, et peame treenima ka oma silmi, et toimuvat paremini näha ja mõista. Lisaks füüsilisele poolele tuleb palju tööd teha ka vaimselt. Üks mu treener ütles kunagi, et vehklemine ei ole ainult füüsiline malemäng, vaid ka pettuse tants, ja olen sellega siiani nõus.“

„Pettuse tants“ tähendab rajal pidevat vastase lugemist: mida ta näitab, mida tegelikult teha kavatseb ning kuidas panna teda omakorda uskuma midagi, mida sina teha ei plaani.

USA mõõtkavas võivad võistlused olla teisel pool mandrit

USA-s noorvehklejana võistlemine tähendab ka hoopis teistsuguseid vahemaid kui Eestis. Kohalikke, piirkondlikke ja üleriigilisi turniire toimub pidevalt, kuid New Yorgist mõnele võistlusele sõitmiseks võib olla vaja läbida peaaegu terve manner.

„Igal nädalal toimub kohalikke, piirkondlikke ja üleriigilisi võistlusi. Mina keskendun peamiselt kooli- ja piirkondlikele turniiridele, sest USA läänerannikule lendamine on pikk ja väsitav – umbes nagu Tallinnast Dubaisse. Enamik piirkondlikke võistlusi jääb aga kuni kolmetunnise sõidu kaugusele ning seal osalevad sageli ka samad tugevad vehklejad, kes käivad üleriigilistel turniiridel.“

Ka piirkondlik võistlus ei tähenda seal tingimata väikest turniiri. Võistlustel, kus Torm osaleb, võib olla kokku 90–200 vehklejat ning suurematele jõuproovidele kogunevad sportlased üle kogu riigi.

Torm on osalenud muu hulgas Cobra Challenge SYC/RCC-l ning paaril korral USA Summer Nationalsil. Viimane on üks USA suuremaid vehklemisvõistlusi, kuhu pääsemiseks tuleb täita vastava vanuse- või võistlusklassi kvalifikatsioonitingimused ning kus osaleb tuhandeid vehklejaid. USA vehklemissüsteemis on Tormil praegu D25 reiting.

Espadronist epeeni

Kuigi Tormi põhiala on espadron, on New Yorgi koolisport toonud tema ellu ka epee. Tema keskkoolis espadronivõistkonda ei ole, mistõttu valis Torm kooli esindamiseks epee – relvaliigi, milles Eesti vehklemine on aastate jooksul saavutanud oma suurimat rahvusvahelist edu.

Just epees sündis ka üks Tormi senise sportlastee meeldejäävamaid matše, mis andis talle olulise kinnituse enda taseme kohta. „Mul oli eelmisel aastal siin New Yorgis üks epeematš, kus võitsin USA U17 koondise vehklejat. See oli väga vinge tulemus. Eriti hea tunne oli seepärast, et see tõestas mulle endale, et olen piisavalt hea, et kuuluda oma kooli epeemeeskonna koosseisu. New Yorgi koolides espadronivõistkondi kahjuks ei ole.“

Torm ise ei taha ennast siiski valmis vehklejana kirjeldada. „Mulle meeldib mõelda endast kui vehklejast, kes areneb ja kellel on veel palju potentsiaali. See, mille kallal parajasti töötan, sõltub päevast, kuid tegelen alati millegagi: füüsilise vormi ja kannatlikkuse parandamise, lühemate sammude astumise, vanade harjumuste vältimise ning uute võtete katsetamisega.“

„Pean end Eesti newyorklaseks“

Kui sportlik pool Tormi loos on alles arenemas, siis side Eestiga on saatnud teda terve elu.

Tema vanavanemad põgenesid Teise maailmasõja lõpus Vene okupatsiooni eest, kuid Eesti keel ja kultuur jäid perekonna igapäevaellu alles. Tormi jaoks on see side olnud loomulik osa kasvamisest.

„Ma olen kogu oma elu elanud New Yorgis ja saan uhkelt öelda, et pean end Eesti newyorklaseks. Mu vanavanemad põgenesid Teise maailmasõja lõpus Vene okupatsiooni eest ega unustanud kunagi oma eesti päritolu. Mu isa kasvas üles kodus eesti keelt rääkides ja mina ka räägin temaga eesti keeles. Käisin ka New Yorgi Eesti Koolis – see on üks siin elamise eeliseid.“

Torm on Eestis käinud ning perekond on hoidnud sidemeid ka sugulastega. Mõte Eestit vehklemisrajal esindada ei olnud siiski midagi, mida ta oleks lapsest saadik kavandanud. Selle võimaluse pakkus talle välja treener.

„Olen Eesti-Ameerika taustaga. Kasvasin üles eesti keelt rääkides, perekonnalugusid kuulates, sugulastega kohtudes, Eesti koolis käies, ajalugu õppides ja muudki tehes. See kõik ei tundunud mulle kunagi võõras, sest see on osa sellest, kes ma igapäevaselt olen. Alguses ei tulnud mulle pähegi, et see oleks võimalik, kuid mu treener soovitas mul uurida, kas saaksin Eestit vehklemises esindada. Sain kodakondsuse ja olin juba uurinud, millised on protsessi järgmised sammud. Mul on väga hea meel, et me ühendust võtsime.“

Nüüd on Tormil õigus võistlustel Eestit esindada ning senine kodune ja perekondlik side muutub tema jaoks väga konkreetseks. „See tundub ebareaalne. Tunnen uhkust, et mul on selline võimalus, ja see paneb mind veelgi rohkem pingutama, et seda tõeliselt väärt olla.“

Eestisse treenima? „Kindlasti!“

Eesti vehklemise maailm on Tormile veel suhteliselt uus, kuid üks saavutus ei saanud ka teisel pool Atlandit märkamata jääda – Eesti naiste epeekoondise olümpiavõit Tokyos.

„Eesti vehklemisega olen alles lähemalt tutvumas, kuid Tokyo olümpiamängudel võidetud naiste epeekoondise kuldmedal jäi mulle muidugi silma.“

Torm tahaks tulevikus hea meelega ka Eestisse treenima tulla. „Kindlasti, kui mu ema ja isa nõus oleksid!“ Ka Eesti koondise esindamise suhtes pole tal kahtlust. „Soovin vehklemises jõuda nii kaugele kui võimalik. Eesti on endale nime teinud epeemaana ja ma tahan anda oma panuse ka espadronivehklemises.“

Praegu lahutavad Tormi ja Eestit tuhanded kilomeetrid. Ühes otsas on Manhattani vehklemissaalid, New Yorgi koolivõistlused ja nädalavahetuste turniirid. Teises otsas maa, mille keeles ta oma isaga räägib ja mille lood on saatnud teda lapsepõlvest. Nüüd saavad need kaks maailma esimest korda kohtuda ka vehklemisrajal.

Eesti vehklemisrahvale tutvustab Torm ennast ise lihtsalt: „Tere! Minu nimi on Torm Martinson. Olen noor Eesti vehkleja. Tänan võimaluse eest. Teen kõvasti tööd ja loodan teiega ühel päeval kohtuda. Aitäh!“

Fotod: Erakogu