Palju õnne Kaido!

Eesti spordiajakirjanike arsenalis on stampküsimus “Noh, mis tunne on?”. Seda küsimust parafraseerides tahan jagada oma ainulaadset kogemust sellest, mis tunne on olla Kaido Kaaberma.
See juhtus sellel ajal kui dinosaurused olid juba välja surnud aga kolmepealine hüdra nimega Facebook-Instagram-WhatsApp ei olnud veel sündinud. Eesti oli tollel ajal kurjuse impeeriumi ikke all ning osales vehklemise juunioride meistrivõistlustel mida impeerium korraldas Armeenia nimelises provintsis. Põhjustel mis väärivad eraldi lugu reisisin ja elasin koondisest eraldi.
Võib-olla ei olnud lähetajate ootused eriti kõrged, võib-olla oli sellel mingi muu põhjus aga fakt on see, et koondis pidi tagasi sõitma päeval, mil toimus meeste epee finaal. Teadmiseks nendele, kes nendest iidsetest aegadest ainult raamatust on lugenud: finaal tähendas siis kaheksa parema hulka jõudmist, seal veheldi otsese väljalangemise süsteemis ning seda peeti põhivõistlusele järgneval päeval.
Kaido vehkles oma tuntud headuses ning jõudiski finaali. Tema ees oli nüüd dilemma – kas vehelda finaalis teadmata millal või kuidas koju saab või sõita finaalis vehklemise asemel tagasi koju. Nagu varem öeldud, reisisin mina koondisest eraldi ostetud piletitega ja võib lisada, et ma olin olnud piisavalt ettenägelik, et arvestada finaali jõudmise võimalusega.
Kujunes olukord kus minul oli pilet aga ei olnud finaalikohta ja Kaidol oli finaalikoht aga polnud piletit. Tolle aja moto oli: väljapääsmatuid olukordi ei ole, on saamatud inimesed. Otsustasime moodsa aja terminoloogiat kasutades toime panna identiteedivarguse (õigemini küll vahetuse). Andsin Kaidole oma passi ja pileti ning Kaido andis mulle enda omad.
Tagasilend Kaidona viis mind kõigepealt impeeriumi pealinna Moskvasse ja sealt edasi koju Tallinnasse. Lend Tallinna oli lääne poole ja impeeriumi välispiiri suunas ning jõustruktuuride esindajad kontrollisid sellel suunal reisijaid erilise hoolikusega – alati oli oht, lennukile üritas saada keegi, kes soovis impeeriumi “õnneliku” elu eest läände putkata. Abiks ei olnud ka see, et treener ütles passikontrollis Kaido asemel minu nime. Oli kuidas oli ja vaatamata ärevatele momentidele jõudsin ilusti Tallinna. Järgmisel päeval kordas Kaido sama reisi minu nime all, tõsi küll Moskvast Tallinnasse sõitis ta rongiga, kus lennuki kaaperdamise ohtu ei olnud.
Lisatud on foto Kaidost mis peaks olema tehtud umbes samal ajastul. Milline mina sellel ajal välja nägin? Piisavalt Kaido sarnane selleks, et kõik kontrollid ära lollitada.
Aivar Paalberg
|