Isadepäeval meie vehklemisele mõeldes!

Peeter Järvelaid

Eesti Vehklemisliidu president

Lugedes ja kuulates meie spordikommentaatorite kommentaare meie epeenaiskonna teemal, siis kui juhtuks ime ja Eesti koondise naiste epees saaks koostada mitte sportlased ja treenerid, vaid ERR ja meie spordiajakirjanikud, siis Eestis koondis näeks aastal 2023 välja vist selline: 1. vahetus Lehis, 2. vahetus Lehis, kolmas vahetus Lehis, neljas varus samuti Lehis! Te võite sellise kommentaari peale vihastada, aga uskuge – ühe naiskonna komplekteerimine on kindlasti raskem, kui Teie ette kujutate. Naiskonna võiks komplekteerida selle järgi, millisel kohal sportlane näiteks parajasti on maailma reitingus. Või saaks komplekteerida koondise vaid Eesti reitingu järgi, jne jne. Kuid tahaks öelda, et oma praeguste kommentaaridega tegelikult ei aidata K.Lehisel oma vormi tagasi saada. Ka peale kolmandaks tulekut Legnano MK etapil, oli sportlane ratsionaalselt tasakaalukas ja rõhutas, et enne võistluse algust polnud tal selgust, kui kaugele ta suudab sel turniiril jõuda. Sportlane, kel olnud trauma, vajab mitte ainult füüsilist paranemist, vaid ka eneseusu taastamist. Sportlane peab olema ise valmis, koondisse tagasi tulema. Seda ei saa teha teiste poolt tagant lükates. Sportlane vajab ka koondises esinedes edu, et sellele toetudes end edasi üles töötada. Kes on see, kes ütleb, palju sportlasel on peale rasket ja pikka individuaalvõistlust veel järel energiat (eelkõige psüühilist, aga ka füüsiline pole siin vähetähtis), et anda endast sada protsenti naiskonnavõistluses. Samuti ei saa teha kedagi ajakirjanduse kaudu naiskonna liidriks. Naiskonna liider on sportlane, kes annab naiskonna võidusse kõige suurema panuse ja kellele saab kõige enam loota. Kuigi ajakirjandus ei väsi Irina Embrichist kirjutades pidevalt rõhutada (“vana”, veteran”, vana veteran”, kuigi daamide puhul ei rõhutata üldse pidevalt vanust ja teiste puhul “pesamuna” pole ka igavene mõiste, mis pigem sobib 16 või 18 aastaste kohta täiskasvanute koondises), siis praegu alanud naiskonnavõistluses andis esimese vastase vastu ikkagi suurima panuse just Irina Embrich. Irina Embrich on sündinud liider ning teistel meie kuulsatel vehklejatel tasub temast õppida. Saan tuua siin ka ühe näite meie vehklemise ajaloost: Tooks siis siin vaid ühe näite meie epeenaiskonna eduloost ja kus väga hästi ilmneb, kui oluline on tegelikult ankrunaise roll suurte võitude (või suurte kaotuste) puhul. Kui Eesti epeenaiskond 2013 aastal tuli Euroopa meistriks, siis pingeline tee võiduni käis kohtumistest nelja Euroopa riigi epeekoondistega, keda kõiki seekord võideti ja vaadates statistikat, siis meie naiskond tegi teel Euroopa meistriks nende nelja naiskonnaga võisteldes kokku 146 torget. Neist 146 torkest 86 tegi naiskonnas Irina Embrich ja neist 86 olulisest torkest omakorda 55 torget tegi ta naiskonna heaks veheldes kohtumise viimases minimatsis!

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et me võiks üle võtta USA olümpiale saamise süsteemi, aga vehklemises see naiskonnas eriti ei kehti, sest praeguse süsteemi juures olümpiamängudele saamine isegi keerulisem, kui juba olümpiamängudel hea esinemine, sest valikvõistlus olümpiale kestab läbi kahe hooaja. Seetõttu olümpia eelsed hooajad on teistsugused kui tavaaastad, sest suurem rõhk koondiste ühistreeningutel. Meie vehklemises olemas veel üks treenerite nõukogu kokkulepe, et iga sportlane kes oma tasemelt võib kuuluda koondisse – peab osalema koondise ühistreeningutel. Kui sportlane (kas ise või treeneri nõudel) loobub koondise ühistreeningutel osalemast, siis näitab tema soovimatust naiskonda kuuluda. Kuna treener N.Novosjolov ei lase oma treenitaval K.Lehisel koondise ühistreeningutel osaleda, siis järelikult ei loe ta oma õpilast olevat veel valmis lisakoormust kandma. Aga koondisest väljajätmisest saaks juttu olla siis, kui K.Lehis osaleks naiskonna ühistreeningutel. Enne Legnano MK etappi, oli K.Lehise koht maailma reitingus 105, kui N.Differtil oli näiteks 12. Tahaks siin seletada ka selle, miks on vaja olümpiale saamiseks ning olümpial heaks esinemiseks naiskonnana teha ühistreeninguid, sest naiskond ei ole nelja individuaalsportlase summa. Meie naiskonna kohad maailma reitingus ei annaks mitte kuidagi välja neid tiitlivõistluste edulugusid, mis meie naisvehklemises tegelikult on saavutatud. Meie naiskond on alati jõudnud lisajõudu eduks läbi ühistreeningute, kus leitud ühiselt nippe, kuidas üksteist toetada, aga samuti leitud “võtmeid ohtlike vastaste vastu võiduukse avamiseks.” Selleks, et see jutt oleks selgem, toon näite USA kergejõustikuga olümpiamängudel (või MM-l), kus USA koondises sprindis (4×100 m teatejooks, 4×400 teatejooks) tavaliselt iga koondislane maailmastaar. Need tüübid on individuaalselt kõik suured medalivõitjad ja maailmarekordite omanikud, täis testosterooni on nad lausa hirmutavad kujud, kes peaks juba ainult oma välimusega kõik vastased ära hirmutama. Kuni stardib võistlus ja juba esimeses või teises vahetuses ei suuda need staarid teadet korralikult üle anda ja nad hoopis katkestavad suure võistluse. Milles on probleem, need staarid on nii enesekesksed, et neid pole suudetud ühistreeninguteks motiveerida ja nii toimibki see USA lihtne valiksüsteem – võtame USA meistrivõistluste protokolli ja kohtume olümpial ning loodame õnnele, et ehk seekord mehed suudavad teatepulka mitte maha pillata. Meie naisvehklemine ei koosne taolise tasemega vehklejatest ning meil on vaja naiskonnas teha palju ühistreeninguid, et leida sedasi hea naiskonnatunne, mis viiks meid ka seekord eduni. Meie vehklemise äärealal liigub juba tükk aega erinevaid inimesi, kes juba eelmise olümpia eel tegelikult väga ei soovinud, et me üldse olümpiale saame. Aga saatus oli meie poolt ja me saime eelmises olümpiatsüklis ikkagi viimasel hetkel olümpiamängudele ja meile tuli edu. Nüüd käib kuskil tagatubades sama mäng, mida kahjuks ajakirjanikud asjasse süüvimata ja aru saamata mängu mitmekihilisusest võimendavad – pidevalt süvendades meedias pessimismi, et meie naiskond ei peagi olümpiale saama. Mida siis tähendab, et treenerid ei luba oma õpilast naiskonna ühistreeningutele. Mõelge ise, kas naiskonna ühistreeningutel osalemata – on sportlasel suur lootus edule? Meil olemas naiste laskesuusatamises näited, mis pole kindlasti tulnud kasuks laskesuusatamise taseme tõusule. Naiste laskesuusatamine on võrreldes meie naiste vehklemisega erinevas kategoorias, aga ühistreeningud on igal naiskonnavõistluse alal olulised (kui võrkpallurid, jalgpallurid, käsipallurid ei osaleks ühistreeningutel?)

Kuidas luuakse meeskonnatunnet?

Olles Põhjamaade meistrivõistluste ajal jälle Kääriku spordibaasis, seisatasin seal kuulsa spordimehe ja treeneri Fred Kudu ausamba juures ning mulle meenus üks tore lugu, mis peaks sobima ka meie vehklemise jaoks. Peale teist maailmasõda pidi Fred Kudu juhtima meie kergejõustiklasi mingil üleliidulisel suurel võistlusel Moskvas või Leningradis. Kui meie koondis oli kogunenud Tallinnasse Balti jaama perroonile, ootas neid vaatepilt, mis polnud just eriti lootusrikas. Rahvast oli perroonil lootusetult palju, et ka Fred Kudule hakkas tunduma, et Eesti koondis võib mõnelgi alal jääda vajalikest punktidest ilma, sest lihtsalt mõni sportlane ei pruugi rongile mahtuda ja seega jääks nii võitlusest eemale. Siis tuli Fred Kudule pähe üks hea mõte ja ta hüüdis kõva häälega üle Tallinna Balti jaama perrooni – “Sportlased, kes jääb rongist maha, see enam Eesti koondisse ei saa!” Ja selline peatreeneri käsk kandis head vilja, sest kui rong Tallinnast väljus, siis oli perroonile jäänud vaid üks inimene (raudteelase vormis), see oli vagunisaatja, kellele enam vagunis ruumi ei jätkunud! Kas midagi taolist tuleks soovitada ka Eesti epeenaiskonna peatreenerile? Vahel öeldakse, et ajalugu tuleb teada, sellest võib vahel kasu olla. Kuid meie naiskonna peatreener on väga kogenud vehkleja, seetõttu ei taha teda selliste tähtsate otsuste tegemisel sedasi survestada. Kahjuks meie ühiskonnas kõige valjemat häält teevad ikka need, kes ei vastuta tulemuse eest.

|