VEHKLEMISLIIDU PRESIDENDI ALAR EICHE AVALDUS
SEOSES JUHATUSEST TAGASIASTUMISEGA

Head vehklemiskogukonna liikmed, sportlased, treenerid, klubide esindajad, lapsevanemad ja toetajad!

Tänan teid senise koostöö eest. Annan siinkohal teada, et olen otsustanud astuda tagasi Eesti Vehklemisliidu presidendi ametist. See otsus ei sündinud kergelt.

Kui mind novembris presidendiks valiti, oli minu eesmärk lihtne ja selge: taastada alaliidus kodurahu ja lõpetada aastatepikkune sisemine kraaklemine. Selle aja jooksul olen näinud meie sportlaste suurepäraseid tulemusi, suhelnud noortega, tegelenud kohtuvaidluse sasipuntraga, püüdnud tuua selgust alaliidu finantsseisu ning määranud naiskonna peatreeneriks Nikolai Novosjolovi – teinud otsuse, mida on nimetatud viimaste aastate parimaks sammuks Eesti vehklemises.
Sellest hoolimata otsustasid mõned Eesti Vehklemisliidu liikmed mind umbusaldada. 10. märtsil toimunud Eesti Vehklemisliidu üldkoosolek pidi olema koht, kus need inimesed tulevad kohale, vaatavad kogukonnale silma ja põhjendavad oma samme. 10. märtsil olid kohal muuhulgas kolme Tokyo olümpiavõitja klubid. Kõik klubid, kes olid üldkoosolekul esindatud, näitasid, et austavad ala ja ootavad ausat arutelu. Samal ajal valisid umbusaldajad kõige arglikuma tee: kollektiivse kadumise. Mitte kohale tulla. Mitte vastata. Mitte selgitada. Mitte võtta vastutust. Telefonid lülitati välja, peideti end varju ja loodeti korduskoosolekule, kus presidendi tagasikutsumiseks piisab kahest inimesest ja kahest häälest. Seda ei saa nimetada ei strateegiaks ega juhtimiseks. See on tagatubade taktika ja lugupidamatuse demonstratsioon kogu Eesti vehklemiskogukonna suhtes.

Kui juhatuse liikmed ei suuda ilmuda koosolekule, mille nad ise sisuliselt esile kutsusid, siis ei saa rääkida ei juhtimisest ega vastutusest. Saab rääkida ainult manipulatsioonist, protseduuride ärakasutamisest ja soovist vältida avalikku dialoogi. Selline käitumine ei ole lihtsalt halb stiil. See on kahjulik Eesti vehklemisele. See näitab, et mõne jaoks on isiklik agenda tähtsam kui ala tervik. Eesti vehklemine väärib paremat kui juhid, kes ilmuvad kohale ainult siis, kui tingimused on neile mugavad ja tulemus ette teada. Viimased kuud on näidanud midagi väga selget: Eesti Vehklemisliidu juhatuses on kujunenud vastasseis, mis ei ole enam ei juhitav ega jätkusuutlik. Ükski organisatsioon ei saa toimida, kui juhatus on lõhenenud, otsused sünnivad isiklike konfliktide varjus ja juhtimine muutub sisuliselt võimatuks.

Usun tasakaalu ja institutsionaalsesse vastutusse. Praegune olukord seda ei võimalda. Ei ole normaalne ega terve, kui viieliikmelises juhatuses esindab kaks liiget sama klubi ning et noorte sportlaste rahastamise otsus tehakse 06. märtsi juhatuse koosolekul kiirustades, ilma alaliidu sisemist arutelu pidamata, tuginedes ühe juhatuse liikme (Martti Moosus, Tallinna Mõõk) arvutis olevale tabelile. Tagantjärgi teiste klubide esindajatega vestelnuna ütlen, et selline otsustamine ei ole läbipaistev, ei ole õiglane ja ei ole professionaalne.

Organisatsiooni juhtimine peab põhinema laiemal esindatusel. Eesti vehklemise juhtimises peavad olema esindatud piirkonnad (Tallinn, Tartu, Pärnu, Haapsalu), treenerid, sportlased, lapsevanemad. Vastasel juhul tekib paratamatult mulje — ja sageli ka tegelikkus — et otsuseid tehakse ühe grupi huvidest lähtuvalt.

Kutsun juhatuse liikmeid üles oma vastutust laiemalt kaaluma ja tagasi astuma. Eesti vehklemine vajab uut, laiapõhjalisemat juhatust, mis suudab taastada usalduse ja lõpetada sisemised vastasseisud. Põhikiri võimaldab juhatuse suurust laiendada üheksale liikmele — see on võimalus, mida tuleks kasutada. Ainult nii saab tagada, et otsused sünnivad läbipaistvalt, tasakaalustatult ja kogu ala huvidest lähtudes.

Head vehklejad. Presidendid tulevad ja lähevad. Vehklemine jääb.
Tänan kõiki koostöö eest
Alar Eiche

|